Nii, kui ilm vähegi kannatab, siis jalad selga ja minekut. Kaua sa siin nelja seina vahel ikka passid. Ühesõnaga päike väljas, kohe õue.
Kodune vaadeSõbrad
Paar korda selle nädala jooksul oleme käinud Eithne maja taga oleva järve ääres linde vaatlemas. Aga ega selle kohta midagi erilist kirjutada polegi, meelde jäi külm ning kõle tuul ja päästev vihmasabin.
Linnuvaatleja tööhoosZen
Reede, selle nädala esimene (loodetavasti mitte viimane) päev on paras, et võtta ette üks väike retk. Ühe künka otsast paistis üks väike liivariba ja sinna me siis oma sammud ka seadsime. Kuna tegemist ikkagi kohalike liikide uurimisgrupiga, võttis 7 km läbimine meil tubli kolm tundi aega. Aga asi oli seda väärt, lihtsalt imeline koht. Kuigi ma lootsin, et liivale siruli visata ja vahele lasta Atlandi lainetel end hellitada, siis sellest midagi välja ei tulnud. Liiv on märg ja vesi jääkülm. Aga mis siis, see ei vähendanud koha ilu.
Taime tuvastamine täies hoos
Kuid ei saa mainimata jätta, et päev varem, sombusel neljapäeva õhtul, olime kutsutud kohaliku kogukonna koosolek/workshopile Killeeni kogukonna keskusesse, kus tutvustati nii pärandkultuuri tutvustavat lehte kui ka meid. Erti armas oli, et saime ka väiksed kingid, pärast pakuti teed ja kooki. Killeen tähendab laias laastus surnute kohta. Nimelt on nende kogukonna surnuaed, kogunemiskoht ja kirik ehitatud teede ristumiskohta, kus oli matmiskoht juba väga ammustel aegadel….
Wendy oma koduse kosmeetikaletiga
Kingitus oli nii armas ja ootamatu. Eriti armastan seda väikest kootud lammast….
Kui ilmaga veab, siis loojang meil aknast on selline
Vahepeal oleme tüüpilist Iirimaa ilma nautinud ehk siis ligi kaks nädalat vihma ja tuult, väikse sorts päikest vahele. Viimasega on olnud nii, et kui jääd vähegi venitama riidesse panekuga, siis oled ilma jäänud. Ühesõnaga olnud sundpuhkus, natuke uurimustööd kahe sabina vahel ja arvutis kõige tehtu sorteerimine, määramine jne.
Proovisime kutti baari meelitada, aga ei võtnud vedu. Ei vea meil enam siin meestega…
Juba väike poeskäik linna oli elevust tekitav, natukeseks ajakski kodust välja. Väike vaheldus trajektooril voodi-diivan-voodi-diivan-rand-diivan-voodi. Aga esmapäev meil vedas, saime võimaluse sõita juba päris linna, proovida ära kohaliku ühistranspordi võlud ja värgid. Ühesõnaga Galway aka Cathair na dTreabh aka Gaillimh. Selline tore boheemlaslik linnake läänerannikul mere ääres, kus on ligi 80 tuath elanikku, suuruselt kuues linn Iirimaal ning 2020a Euroopa kultuuripealinn. Iga nurga peal väiksed poekesed, tänavamuusikud jne. Väga mõnusa vaibiga koht, 7 tundi linnapeal oli selgelt liiga vähe, tuleb tagasi minna, sest oleks tahtnud jõe peal paadituuri (oli välja müüdud) ja sõita Arani saartele, jalutada promenaadil…. jne. Kui juba esmaspäeva lõuna ajal oli tänaval selline melu, siis ei kujuta ette, mis veel nädalavahetusel…
Buss nii wifi kui laadimisvõimalusegaIsegi kohanimed on tähestiku järejekorrasTunneli lõpus on valgusEyre Squere
Linna läbib Corrib`i jõgi, millest läheb üle 4 silda. Toimuvad Galway Austrifestival, Kunstifestival, Filmifestival, mille ajal terve linn muutub üheks suureks peoks. Järgmise käigu sellesse linna sätin küll ühele sellisele ajale. Linn ise on vana ja eriti kena on keskaegne osa, kirikud ja pubid, mis on omamoodi vaatamisväärsus.
Liquid lunchIidne jalakas kiriku hoovisHalleluujah!
13.sajandil valitsesid seda väikest kaluriküla 14 perekonda ehk Tribes of Galway ehk Cathair na dTreabh. Vanadest linnamüüridest on saanud otsukeskus ümber praeguse Eyre väljaku.
Tegelikult oli meie sõidu üks eesmärke leida üles meie oma Vilde kuju, kus on ta kõrvuti Wilde`ga. Tartus avati see skulptuur 1999 ja koopia kingiti Galway linnale 2004.a.
Natuke oli võimalus jalutada ka jõe ääres ja lipsasime ühte katedraali. Võibolla poleksi läinud, aga no häda ajab härja kaevu. Mitte patud vaid reaalne loomulik vajadus. Kohas, kus ka kuningas jala käib, sai imetleda jumalikku valgust läbi vitraaziga akna. Üsna meeliülendav, ütleks.
Rooma katoliku kiriku nimi on pikk ja lohisev: Cathedral of Our Lady Assumed into Heaven and St Nicholas ehk iiri keeles Ard-Eaglais Mhaighdean na Deastógála agus Naomh Nioclás ja on üks suuremaid ehitisi kogu linnas.
Üks kolmas äge kirik, kus sees ei käinud
Usuga on neil iirlastel üldse oma teema. Kui ma kuskil omas maailmas arvasin, et see maa on suht paganlik, siis minu suureks üllatuseks on ca 80 % elanikkonnast Rooma katoliku ustu, 1960ndaltel oli selleks protsendiks 95…. Paljud kirikud, kloostrid ja muu kristlik on ehitatud iidsete pühapaikade kohale. Nagu meilgi.
Nädalavahetus õnnistas meid taas erakordse ilmaga, erakordne just Iirimaa lääneserva kohta st vihma ei sadanudki! Nad räägivad siin, et on Iirimaa ilm ja on lääneranniku ilm. Kui muidu on ilm hetlik, iga päev võib taevast alla tulla põhimõtteliselt kõike, vahele sorts päikesepaistet, siis läänes on asi veel hullem. Aga meil oli jälle ilus ilm.
Kuna Inglasel tuli reede õhtu vend, siis meie õnneks võeti meid nädalavahetusel igale poole kaasa. Ma ütlen, ma pole väga ammu nii palju naerda saanud, kui sel nädalavahetusel. Mitte miski ei saa nende huumorimeele vastu ja sai lasta oma sarkastiliselt naljadel rahus voolata, sest nad said aru. Seda ei juhtu väga tihti.
Laupäev möödus mööda Westporti raamatupoode ja kohvikuid jalutades, õhtu koduses pubis ja pühapäev Delphi Silver Truck kohvikut külastades ja Killery Fjordis. Õhtul väike väike vein ja värgid. Nagu ikka. Esmaspäeval saatsime mehed ära, nutt kurgus. Ütlesid, et näeme Tallinnas. No eks näis 😀
Vaade hommikukohvi kõrvale Delphi Silver Truck kohvikust
Kuna transamehi enam pole, tuleb hakata rohkem tööd tegema. Tegelikult oleme olnud õnnega koos, et saime nii palju näha, vaadata üle paljud kohalikud vaatamisväärsused. Selle kõrvalt tegelikult suure osa ka oma tööst ära teinud linnuvaatluse näol.
Teisipäeval tegime retke kohalikus rabas ja kohtusime kogukonna majas projekti eestvedajatega. Selle projekti, milles me praktikakorras kaasa lööme. Oli hea teada saada lõpuks, mis on meie uurimiste mõte ning milline saab olema selle väljund.
Kogukonna kogunemiskoht
Meie töö tulemusena peaks kohalikku eluolu ja pärandkultuuri kajastav leht olema märksa täiuslikum. Ära toodud matkarajad ja liigid, mida või keda konreetsetes kohades näha saab. Qr koodiga postid ja värki lisaks. Töö on lihtne, aga kuna tegemist on vabatahtliku ettevõtmisega, siis inimesed teevad seda omast vabast ajast ja igasugune abikäsi on oodatud. Aitame nii palju, kui suudame.
Sellline oli meil loojang 4. juuni õhtul
Piltidel on näha, milline on siinne mets. Mets on kasvatatud, tihe ja ainult majanduslikul eesmärgil. Natuke kriipi oli seda vaadata, kuid samas oli nii kodune tunne kuulata tuulekohinat puude latvades. Ei teadnudki, et olen sellest nii puudust tundnud…
Ja need turbarabad…. nendega on selline lugu, et iga majapidamine suvel “teeb briketti” ehk siis igal on oma lapike, kus ta nö koorib ja kuivatab turvast. Kütteks. Valitsus tahab seda loodushoiu poole pealt ära keelata. See on aga vastumeelt inimestele. Mõistan neid mingil määral, sest puit ahjukütteks siin põhimõtteliselt puudub ja turbalõikamine on osa pärandkultuurist.
Olgu kohalikud jumalad tänatud meie teele sätitud Inglase eest, kes on võtnud südameasjaks meile näidata oma lemmikumaid kohti siinkandis. Reede hommikul võtsime ca 10 miilise tee kohvikusse, mis seekord oli lahti. Teeäärses hõbedases putkas keset mägesid ja järvi asub Delphi Silver Food Track, mis pakub lähedal olevas “posh” hotellis valmistatud kooke ja head kanget kohvi. Ning selle kõrvale hingetuks võtvat vaadet. Ma täitsa mõistan, miks see on Inglase lemmik kohvikoht, mille pärast tasub mõnda aega tiirutada mööda kitsast, lammastega pikitud konarlikku ja kurvilist teed…
Doo Lough orus on kaks järve, millede äärt mööda kulgeb Wild Atlantic Way, väike, aga populaarne peatumiskoht mälestusmärgi juures. 1849 suri seal inimesi nälga ning külmusid surnuks.
Doo LoughPhotoshootLambad ei lase end autodest eriti segada.
Kook ja kohv sisse tõmmatud, saame Inglase äraräägitud, et viiks meid vaatama kuulsat Hõberanda ehk võõrkeeli Silver Strand. Miks on tal selline nimi, jääb teadmata. Kuid enne seda randa on veel Valgerand ehk The White Strand. Mine tea, äkki saame sinnagi, võibolla võtab mingi matka ette, sest sinna on tiba lühem maa, kui Hõberanda, kuhu on 5 miili ehk u 8km.
Silver Strand on üsna kena kohake. Selle kõrval on The Lost Valley, mis pole küll midagi erilist, aga tähelepanu pälvib sellega, et üks frits on ehitanud tee sinna, teinud tarad ja küsib selle eest raha. Inglasel läheb sellest rääkides hari punaseks.
Ähvardav vihmapilv liigub meie pooleEi saa lammasteta
Ma ei saa üle saareta. Mis sest, et Iirimaa on ka saar, ikka kisub saarele. Eriti, kui neid siin aknast kätte paistab. Aga no kui vaja, siis vaja. Haarame härjal sarvist ehk räägime ära Inglase. No ega väga ära ei peagi rääkima, ta tahab ka ise minna, iga aasta vähemalt korra käib. Rannas raamatut lugemas.
Clare Island ehk Cliara or Oileán Chliara on selline mõnus mägine saareke Clew Bays, kõrgeim tipp Knockmore on 462m kõrge. Tipu jätsime seekord vahele, ka majakasse ei jõudnud, selleks oleks rohkem aega vaja, kui meil oli. Clew Bay lahes on 365 saart, see on neist kõige suurem. Kui ma õieti mäletan, siis rannajoot ca 25 km.
Clare Island on ajalooga saar. Olnud koduks piraadi kuningannale Grace O’Malley`le. The Pirate Queen on legendaarne, tema kohta teen millalgi hiljem postituse. Nii palju võin öelda, et tegemist on kõikide väikeste iiri tüdukute iidoliga 😀
Saar ise erilist muljet ei avaldanud. Kivid, soised alad ja lambad. Vaated muidugi hingematvad, aga need on siin lamemaa eestlasele hingematvad igal pool. Mind ennast paneb jätkuvalt hämmastama, et raba on mäe otsas. Kivide vahel kasvab turvas, lirtsub, rabataimed igal sammul. Ehk kõrgraba sõna otseses mõttes.
Laugas künka otsas, taamal lahtTuristide vool saarelePuudega läks neil kehvastiKasukatrend 2022Suht iirlase moodi juba
Järgmine päev oli kohtumine saatusekaaslastega, giidiõpilaste ettekannet kuulamas tillukses kohas nimeaga Corraun, mis asetseb Achillil saare lähedal, õigemini saime piiluda seda üle vee. Achilli saart on kohalikud soovitanud korduvalt külastada, kuid vaatame, kui leiame transpordi…. Selle tunnikese ja natuke peale saime päikest, vihma, tuult ja jälle päikest nagu Iirimaale kohane. Lõpus ootas meid lõuna koolimajas, kus rohkelt kohalikke hõrgutisi maitsta sai. Ja tee kõrvale mõnusat iiri juttu kuulata (mitte, et kõigest aru oleks saanud….)
Kate peab kõnet ehk räägib merevetikate kasutamisest toiduks
Aga päeva parim osa oli alles ees. Westportis ootas meid Inglane, kes viis näitas Westport Keyd, olin endale pähe võtta leida Grace O`Malley kuju, mis jäi seekord leidmata, just see õige, suurem variant. Ja siis olid meil piletid kinno. Filmiks iirikeelne “An Cailín Ciúin” ehk maakeeli “Vaikne Tüdruk”. Väga soovitan, oli oodatust parem.
Ja siis, ja siis, ja siis…… pubisse! Sellesse kõige ehtsamasse, väidetavalt ehk Inglase arvates Iirimaa parimasse, Matt Molloy`sse. Matt on mänginud bändis Dubliner, tema pubi on külastanud erinevad kuulsused. Ühes ruumis laua taga musitseeris kohalike noorte poiste seltskond, see oli super. Teises ruumis oli laval Crooked Trad, see oli nii hea, et plaat tuleb nüüd koju kaasa ja istutab end mõneks ajaks mu autosse 😀
Töö on tõeline puhkus. Vähemalt esialgu. Isegi natuke igav võiks öelda. Ülesandeks on oma kodukohas vaadelda linde hommikul, lõunal, õhtul. Et mis linnud on, ehk saada pilti/videosse ja ära määrata. Tuul teeb selle muidugi natuke keeruliseks ja mina ei saa aru, üks kajakas kõik. No välja arvatud lõokesed, neid on palju, kogu aeg lõokese laul taustaks. No vaatame, kuulame. Ja no muidugi ka taimed, see on nagu rohkem minu ala. Fotoka küll võtsin kaasa, aga objetiivi võtsin ainult makro, et hoida pagasi kaal väiksem. Seega olen küll juba üles pildistanud suurema hulga taimi, kuid kuna kaasasolevas arvutis puudub raw failide töötlemise võimalus, tegelen sellega siis, kui kodumaal tagasi. Meie vaatlus on osa pikemast projektist (nii paar aastat), mille tulemusena valmivad kohalike liike tutvustavad qr koodiga varustatud punktid matkarajal ning voldikud.
Kui alustasime linnuvaatliusega, siis algus oli paljutõotav, mõned tundmatud liigid, kaunis ümbrus ja vedamine ilmaga, saime just enne vihma koju.
Leidsin üle ülekasvanud võhumõõga kaThe Clapper Bridge
Linnuvaatlusega on tore kui kaasnevad uued tutvused. Meil on tore naaber, iiri juurtega inglise härra Tom Liverpoolist ehk Inglane, kes on ostnud endale siia korteri ja paar korda aastas käib puhkamas. Muidugi on ta olnud siin juba paar nädalat ja on ilmselgelt suhtlemisvaeguses. Mis on igati positiivne ja meile kasuks. Vähe sellest, et saame lindude kohapealt targemaks, lööb temas välja professionaalne kretinism (ta on õpetaja) ja harime end nii looduse, ajaloo kui jalgapalli teemadel 😀 Ja mis mis kõige tähtsam, ta veab meid ringi mööda maakonda, ühesõnaga jackpot 😛
Niisiis viiakse meid tema lemmik hommikukohvi kohta, mis loomulikult on kinni ja siis edasi väikelinnad ja Connemara rahvuspark. Imeline,lihtsalt killuke paradiisi, selle imelise looduse jaoks jääb sõnadest puudu. Tõenäoliselt paari nädala pärast ei kerki kulmgi enam nähes uut kaunist mäge, orgu või hingematvat vaadet. Ühed mu lemmikud, rodod, kasvad igal pool, mäe külgedel, teede servas, jõgede kallastel. Suured ja rammusad. See ei ole siin looduslik liik, on saanud alguse aedadest ja levinud laiali. Sama ka fuktsiatega, need moodustavad tee servades hekke ning päevaliiliatega, aga need veel ei õitse. Loodame, et jõuame õitsemise enne minekut ära näha.
Tee viib meid Connemara rahvuspargi südame, Iirimaa ainukese fjordi (Killary Fjord ehk kohalikus keeles An Caoláire Rua, mis tähendab punast fjordi) servi mööda, taaskord imelised vaated, armas külake Leenane Village, paras koht, kus võtta kerge lõuna. Ideaalis oleks hea tulla siia tõusu ajal, praegu on vaade üsna mudane. Fjord on 16km pikk ja keskel võib olla sügavuseks 42 – 45m.
Connemara on see koht, kuhu me tegelikult pidime kaks aastat tagasi maabuma. See oleks olnud eriliselt äge, kahju, et nii läks, aga siin on ka tore muidugi. Connemara rahvuspark hõlmab 2957 hektarit maad, sealhulgas rohumaad, metsad, rabad, veekogud ja 12 Beni mäge ehk The Twelve Bens. Kõrgeim, Benbaun, on 729m. Vaieldamatult on Connemara rahvuspark iga loodushuvilise jaoks kohustuslik peatumine.
Seal kuskil järve ääres on see kohvikAasleagh fallsKalade veest välja hüppamise kohtClifdenClifdenClifden CastleOn the road again…Nad nimetavad seda fjordiks…Iirimaa ainukeSee koht olevat kõikides Iirimaa kalendritesRecess – ägedate siltide “linnake”Kylemore Abbey, ka kõigis kalendrites
Connemara rahvuspargis jäid meie teele ka mõned toredad kohakesed nagu Sraith Saileach (Stream of the willow tree) ehk inglise moodi Recess. Nimedega on siin nii, et algselt iiri keeles on saanud koht oma nime põhjusega, tal on tähendus. Hiljem inglise päraseks tehtud nimed on kas tuletatud või lihtsalt lampi pandud. Koht ise koosneb järvest (Glendollagh Lough), paarist monumendist ja väga heast raamatu ja nännipoest. No mõni maja on ka, aga ega seal midagi vaadata pole. Küll on raamatupood igati väärt külastamist.
Glifdeni kohta polegi nagu midagi öelda, pisike ja armas nagu nad siin ikka, võtsime seal ühe väikse tee ja koogikese ning põrutasime üht lossi otsima. Peab ütlema, et kõiksugu koogid ja pirukad on Iirimaal super head. Lossikese leidsime ka peale tunnikest tiirutamist üles. Tuleb mainida, et siin Google map pole kõige usaldusväärsem ja ega nad siin neid viitasid, just vaatamisväärsuste juurde, väga ei armasta.
Ma olen teinud omale väikse listi ehk märkinud map`si kohakesed, mida on huvi külastada. Õnnkes jäi teepeale üks neist nimega Kylemore Abbey. Kahjuks ei saanud väga ligi, kuid siiski natuke sai imetleda üle järve. On ikka ilus küll. Inglane oli sillas, sai kuulda kägu. Naljakas natuke mulle, kuidas meile nii tavalised linnud on siin eksootika. Nagu kägu, hallvares jne…. Kylemore Abbey on ehitatud 19.sajandil ja on üks populaarsemaid turismi atraktsioone Iirimaal. Loss on 1920ndast aastast Benediktiini ordu käes ja seal tegutses üks hinnatuimaid tütarlaste koole.
Alustan sellest, et transpordiga on meil siin kehvasti. Oleme kolkas nimega Killadoon, kus peale samas majas asuva kõrtsu pole miskit. Ei poodi, ei ühistransporti…. ainult linnulaul, lamba määgimine ja lainemüha. Selles on omamoodi võlu.
Õnneks on meid õnnistatud siinpoolse vastuvõtjaga nimega Eithne, kes on üks tore naisterahvas ja igat pidi abivalmis. Ühesõnaga oli tal vaja tööle minna, siis viskas meid päevaks Westporti. See on lähim suurem linnake, ca 30km kodust ja umbes 5000-6000 elanikku. Väga armas koht, kuhu suvistel nädalavahetustel tuleb kokku rahvast kogu maalt. Umbes nagu meie Pärnu.
Õhtuks oli planeeritud õhtu kõrtsis, kus pidi olema bänd, kuid kuna käis jalka, siis me lihtsalt ei jaksanud ära oodata ja vaatasime hoopis kodust loojangut ja mõnulesime niisama.
Kui energiat väheks jääbMida sa kell 9 hommikul ikka muud teedToidupoodSinna otsa me kavatseme ronida kaVäike peatus teel kojuKüll me oleme ilusadMajatagune vaadeMajatagune vaade 2Hilisõhtune vaade aknast
Mul on sünnipäev. Masendav. Jälle aastake otsas. Aga võtame rahulikult, ikkagi vanus juba selline soliidsem, ei tohi väga erutuda :D. Armsad Naised tervitasid laulu, lillede ja kingiga. Aitäh 🙂 Love u all. Nii armas…
Zen
Mõtlesin, et oleks hea mõte tähistada seda päeva väikse piknikuga. Üks õhtu jalutades jäi üks kohake silma, mis tundus ideaalne. No reaalsuses ta nii ideaalne polnud, kuid tore ikkagi. Pudel ja snäkid kaasa ja minek. Küll ununes korgitser koju ja nii me jõime vett, kuid miskipärast see isegi ei rikkunud tuju, ikka oli kena olla ja no kui tihti sa ikka Atlandi ookeani ääres sünnipäeva tähistada saad…..
Naine, hobune ja meriPeaaegu nagu NavitrollaVaatasime juba maja väljaKorilased
Iirlaste lemmik jututeema on ilm. Homseks lubab vihma, eksnäis mis saab. Valikus on mäkketõus või matkamine, oleme põnevil 😉
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et kui olid õpingud, siis karova rikkus ära meie õigel ajal toimuva välispraktika. Aga parem late kui never ja siin we are! Aga ristikulehe maal võtab meid vastu Mayo College of Further Education and Training Centre. Mis põhimõtteliselt on kutsekas. Kutseharidus paistab olevat ka siin sama hinnas kui kodumaal. Meie eest hoolitseb Eithne O`Malley, kes koos kohaliku kogukonna esindaja Maryga meile ülesandeid välja mõtleb.
On tore, et Erasmus programm on kinkinud meile võimaluse teha on “praktikat” peale kooli lõpetamist, kuigi isegi kutsetunnistus on higi ja pisaratega välja võideldud.
Ühesõnaga ühel kaunil 26. mai hilishommikul kogunesime Irena ja Mariniga lennujaamas ja meie kuuajane töö-puhkus võis alata.
Selleks ajaks kui inglid Dublinisse jõudsid, oli Westporti rong juba läinud…. seega olime öö mõnusas, kuid kitsukeses hotellis Maple House Hotellis. Magasime nagu beebid.
Kolm kanget lennukisDublini koduIdüllKuidas sa siin ikka õlleta saadHaigurEneka aegRoyal CanalHeuston StasionGuinness…DaamidLõuna rongisVaade rongiaknast
27. mai hommikul luurasime loomulikult Guinessi tehase ümber, kuid kahjuks olid müürid liiga kõrged ja jäigi nägemata… järgmine kord… Aga siis rongile! Rongid on siin mugavad, saab laadida telefoni, kasutada wifit ja nautida maalilist Iirimaa lapiteki maastikku.
Peab ütlema, et ilmaga meil on seni sitaks vedanud, nagu ütlesid kohalikud, tõime sooja ja päikesepaiste kaasa, jättes kodumaale jaheda ja vihmase ilma.
Teel kojuAtlandi ookeani lained, taga Clare IslandKolm kangetVot selline vaade on meil “kodust”. Enamasti mind ees pole
Seekordne Läänemaa loodusfestival on meie kanda. Tunnuslauseks on Loodus Laeb! Ja laeb, täiega. Minu osa oli teha video loodusfotograaf Karl Adamiga ja korralda enda loodusfotodest näitus nii veebid kui kohapeal – Haapsalu Kutsehariduskeskuses.
Sessi esimesel päeval panime üles minu näitust. Pean tunnistama, on ikka uhke tunne küll näha oma pilte seinal rippumas.
Teine päev läks kiireks, tegime tipis festivali avamise Irena juhendamisel, avasime minu näituse ametlikult, sõime restoran Rudolfi hõrke roogi loodusest jne . Kolmandal päeval või õigemini õhtul oli minu ülesandeks olla kolmandaks silmaks Silmal, Marko Valkeri roostikuhäälte kuulamisel. Sellele järgnes meeleolukas istumine/grillimine ja vahekokkuvõtete tegemine tipi juures.
Neljas päev kulges Vormsil, kus kuulasime esmakursuslaste ettekandeid, festival elas juba oma elu. Ja nii ta läbi saigi. Kahju kohe. Oli väga tore, õpetlik ja igati kasulik ettevõtmine edaspidiseks.
Minu näitus kooli fuajees jääb nähtavaks kuni sügeiseni, siis rändab ehk edasi… 😉
Praktika alla läheb meie festivali korraldamine ja ettevalmistus. Uskumatu, kui palju läheb aega, võhma, verd ja pisaraid, kui vaja korraldada midagi suuremat. Palju unetuid öid, et mõelda välja teemad, kava, saada kokkuleppele, et kõigile sobiks, jagada ülesanded jne….maadlused kehva riistvaraga ja kuhjaga meeleheidet ja kirumist, miks küll selle enda peale võtsin.. 😀
Et ausalt ära rääkida, pean tunnistama, et alguses valdas mind täielik vastumeelsus. Üritasin kuidagi vältida teemat, ei suutnud üldise õhinaga kaasa minna ja pidevalt vaevas mind küsimus, miks küll…. Aga no nagu tüüpiline eestlane – algul ei saa vedama, siis ei saa pidama. Aga sellest täpsemalt järgmises postituses…
Tegelikult õnnestus ka teha natuke nn päris praktikat. See aasta on mul võimalus teha praktikat MTÜ`s Meie Värati, mis asub Tõstamaal. Juhendab kallis kursaõde Janne. Tõstamaa ja Värati on uskumatult äge koht, mina kui merehull, tundsin end kui kodus 🙂 Kolme päeva jooksul aitasime korrastada Ristimarja matkarada, arutasime erinevaid plaane ja ettepanekuid seoses rajaga ja uudistasime seda kanti üldiselt. Käisime naabri juures emata tallesid toitmas, sõitsime paadiga kividesse ja tegime muid toredaid asju. Oli väga äge ja kindlasti jätkan seal. Tagasitulles sain poolel teel teha üht osa oma festivaliga seotud tööst – nimelt oli vaja filmida Karl Adamit, kelle kanda on meil üks video, kus ta räägib lindude ja loomade pildistamisest.
Sel ajal, kui riiki oli tabanud üleüldine halvatus, käisin mina ikka looduses edasi. Panen väikse valiku käidud kohtadest siia üles.
Jäine päev Aegnal: vahepeal võtsime väikse päevase tripi ette, läksime Aegnale. Sai küll kutsutud kaasa meie nii esimest kui teist kursust, et tutvuda talvise saarega, kuid kahjuks ei olnud rohket osavõttu ja kohale tuli ainult üks kursaõde, Sirle. Mis teha, kel sessi, kel tööaeg. Saarel sumpasime lumes, vaatlesime jälgi, tegime põhjas sooja ja enne tagasisõitu peatusime munkade juures, kus saime sooja teed ja pannkooke.
Laev Kalk
Jäine sadam
Sirle Luckyga – mõlemad õnnelikud
Veel sai käidud esmakursuslase Marko Kalduri Ida-Virumaa tuuril. Oli väga huvitav ja hariv, palju uusi kohti, mida minna omapäi avastama ja kindlasti ühinen veel mõne tema tuuriga.
Aidu karjäär
Aidu karjäär
Kukruse mägi
Lisaks veel mõned matkarajad ja kohad. Veel natuke Idaviru, natuke Kõnnu raba ja veel hulk kohti, mida isegi kohe ei mäletagi 🙂 Seega koolivaba aeg on ikkagi looduses veedetud.
See tüütu distantsõpe, aga millest ei saa üle ega ümber. Jälle meil ei vea ja peame nii märtsi kui aprilli sessi kodus veetma. Tuleb tunnistada, et see mõjub õpimotivatsioonile väga halvasti, kodutööd kuhjuvad, võlad, võlad võlad….
Õnneks on väikseks päiksekiireks käiguke Preeriakotta, kus korraks näha näost näkku oma kalleid kursusekaaslasi ja arutada Loodusfestivaliga seonduvat. See tundub kõrgem matemaatika, aga saame hakkama, tuleb saada 🙂
Vahepeal on palunud Marje vaadata looduses ringi, koguda jälgi loomade/lindude tegemistest, pungadest ja muust sellisest. Panen üles väikse pildivaliku.
Jaanuar on meid õnnistanud kahe sessiga ja seekord veab ja saab isegi osa võtta auditoorsetest loengutest.
Esmaspäeval oli meil natuke Leelo tunde, kus sai räägitud veestikest. Lisaks natuke ettevõtllust.
Teispäev – matkapäev. Veetsime mõnusalt aega Õmma rabas, millest ma enne üldse kuulnudki polnud. Oli päris huvitav, uusi teadmisi, natuke jälgi ja rohkem lumes müttamist, täpsemalt 8,3km. Lisan mõned pildid ka.
Kolmapäeval oli veel Leelot, siis inglise keel, kus saime ette kanda oma tööd pühadest paikadest. Minu oli Ebavere hiiemägi. Oli palju huvitavaid kohti, jälle lisada midagi oma to go listi.
Neljapäeval tutvusime giidieksamiga ja juurde hulgaliselt nõuandeid psühholoogilt.
Taaskord on vallutanud maa katk nimega Covid-19 ja meie sess käib kaudselt, millest on väga kahju, sest distantsilt side kooli ja õppimisega kuidagi kaob, on mul tunne… Kuid õnneks oli väikeses päiksekiireks meie matk Valgejärve loodusrajal, mis kujunes väga mõnusaks ja informatiivseks. Tuleb tunnistada, et õuesõppe tunnid mõjuvad palju inspireerivamalt kui auditoorsed. Kõik tundub huvitavam ja hea kui on kohe näidised nö varnast võtta.
Seekord olid meil taas väiksed ettekanded, milleks olid erinevad metsatüübid. Minu valituks osutus seekord palumets, mis natuke oli kergema vastupanu teed minek, kuna see on mu kodumets saarel….Aga mulle väga meeldib ja on selline mõnud kodune.
Palumetsad on kuivad ja valgusrikkad männikud. Neid leidub parasniisketel kuni ajutiselt liigniisketel liivastel lubjavaestel muldadel. Palumetsade nimetus on tulnud iseloomuliku taime paluka ehk pohla leviku järgi. Palumetsad moodustavad umbes 23,5% riigi metsadest ja levivad peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis, vähem Kirde-, Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel. Oma valgusküllasuse ja kuivuse tõttu on palumetsad kõige eelistatumad puhkemetsad. Sügisel meelitab sinna inimesi seenerohkus. Palumetsade nimetus on tulnud sõna palu (tulekahju) järgi kuna sellises kuivas metsas toimuvad sageli põlengud. Nendele metsadele iseloomulik pohl on samuti ühe oma nimedest palukas saanud just kasvukoha järgi. Puurindes on kõige rohkem harilikku mändi, kasvab ka harilikku kuuske ja arukaske. Põõsarinne puudub ja alustaimestik on liigivaene kui puurinne on tihe. Põõsarindes kasvavad harilik kadakas, harilik vaarikas ja harilik pihlakas. Puhmarinne on lausaline ja koosneb pohlast, harilikust mustikast, kanarbikust. Rohurinne on kidur, liigivaene. Hajusalt kasvavad seal harilik jänesekapsas, palu-härghein, leseleht, kilpjalg, kõrrelised (võnk-kastevars, lamba-aruhein, jäneskastik, karvane piiphein). Samblarinne on aga pidev ja tihe. Levinumad liigid on harilik palusammal, harilik laanik, lainjas kaksikhammas, harilik lehviksammal.
November õnnistab meid lausa kahe sessiga..ok, selle võrra on muidugi detsembri skoor null, järgmine alles jaanuaris (kui on, arvestades praegust koroonakriisi riigis). Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada…
Seekordne sessioon on pisut teistmoodi kui tavaliselt, käib üks suur maskeraad, kus maskikandmine on kohustuslik, süüa ei saa ka normaalselt 2 päeva, kuna toimuvad koolikoka meistrivõistlused. Vähemal ilmaga on vedanud, 2 esimest päeva on paistnud isegi päikest. Esmaspäev algas meil väikse turunduse osaga, millest nagu midagi meelde ei jäänud, edasi läksime Leeloga juba tuttavat rada. Saime Liinaga paaristööna tehtud Eesti Iseseisvumise aja ettekande ka ära tehtud, mis juba pikalt venis ja üleüldse oli kogu jutt meelest läinud… Ma lisan ettekande Padletisse, valitud saavad parooliga vaadata 🙂 Lisaks rääkisime Eesti turismigeograafiast, vaatasime pilte ja arutasime kodutöö – maastikurajoonid – asja, ma siis teen Karula kõrgustikust.
Teispäev läks meil Marje täheall, haarasime kohe sarvist vähilistest, neid on ikka eestis üle 300 liigi, hea kui paar meelde jäi… meelde jäi, et koorikvähi peenis on 20 korda pikem kui ta ise. Vaatasime filme ja korjasime sügisesi pungi. Kodutööks jäi 10 lehtpuu pungadega okste korjamine ja määramine. Põhimõtteliselt sai see koolis ära tehtud. Lisan natuke pildimaterjali ka.
Novembri sess on üsna tehniline, tavapärasest rohkem Airi ja Aili tunde. Teemadeks oma portfoolio/blogi täiendamine, dokumentide lisamine – Padlet ja palju muud toredat. Sain lõpuks ka oma Actionbundi mängu. Aili tundides meisterdasime logosid, aga no ei ole rahul, Canva on ikka liigapiiratud võimalustega mu meelest 😀
Lisaks omajagu Leelot, kus olid ettekanded ajaloo erietappidest, kahjuks järg meieni ei jõudnud, tegime Liinaga taasiseseisvumisest, Laulvast Revolutsioonist, aga kuna see viimane teema ja teistel oli palju huvitavat rääkida ehk aeg läks üle, siis jäi järgmiseks korraks….
Soome keeles tunneme lisaks enda tutvustamisele nüüd kella ka 🙂
Kuna see päev oli väga oluline meie õpingutes, arvan, et väärib kohe eraldi postitust. Astusime hommikul 8:30 koos esmakursuslastega bussi ja võtsime kohe ette tee Kasarile. Esimese kursuse tööks oli meie ettekandeid kuulata, õppida sellest, teha tähelepanekuid ja anda hinnanguid…ma üldse ei oota nende kommentaare, endal läks ikka kehvalt, kõik läks meelest ja mitmed asjad ajasin segamini. Oleks pidanud ikka käima enne kohal ja vaatama koha üle, raske on kohta hästi tutvustada, kui oled seal esimest korda…. õppimisekoht endale 🙂
Päeva kohta võib öelda, et väsitav, väga väsitav. Sellised tuurid tuleks teha pooleks nt, sest minul nt oli poole pealt juba siiber, aju ei suutnud vastu võtta infot enam ja hea meelega oleks hoopis maganud bussis. Aga ma olen ka seda tüüpi, kes ekskursioonidel giidi sabas ei sörgi ja läheb ise maad avastama 😀
Lisan siia kava ja pildimaterjali tuurist, enda lemmikud olid Salevere, Puhtu ja Tuhu. Igasugu mõisad ja kirikud jätavad külmaks, neid meeldib mulle iseseisvalt külastada.
Seekordsele sessile ma jõudsin isegi kohale. Alustasime Leelo turisimigeograafiaga, kus kodutööks on meil naabriga teha esitlus Eesti taasiseseisvumisest…. Lisaks natuke inglise keelt ja oh üllatust, soome keel. Soome keel on mulle küll väga vajalik, kuigi natuke räägin/saan aru, siis juba igapäeva töös kulub hädasti ära ja no mis seal salata, cv`l reake juures jälle.
Teisipäev läks praktika kaitsmise all. Kuigi ma ise sain pikendust, kuna suvi oli ekskursioonide kohapealt kehv, oli huvitav kuulata teiste ettekandeid ja üht teist enda jaoks kõrvataha panna. Õhtul sai natuke linnapeal jalutatud ja linna uudistatud, täitsa kena on see Haapsalu, võiks isegi elada, kui väikelinna tuju peale tuleb.
Kolmapäeva alustame giidieksamiga tutvumisega. Marje loengus vaatlesime üht õnnetut autolt löögi saanus lindu ja imetlesime erinevaid karpe, sutsu sai õue ka 🙂
Seekordne loodusgiidide laager toimus minu kodusaarel: Aegnal. Kolm päeva taimede õppimist, mis päädis testiga, kus ühtekokku tuli ära arvata ligi sada taime. Kõik, kes osalesid, said läbi.
Vahepeal oli paus, kahjuks oli kaks sessiooni veebipõhised ja olles aus, õppimine jäi tahaplaanile. Sai kevadel külastatud Eestimaa erinevaid paiku, matkaradu.
Kuid nüüd on eriolukord läbi ja saab mingil määral jätkata pooleli jäänud kohast. Juuni sessil käisime Silmal loodust ja linde vaatlemas, lisaks külastasime Haapsalus väljakaevamisi Anton Pärna juhendamisel.
Haapsalu vanalinnas Rüütli ja Linda tänava ristmiku kõrval tehtavad arheoloogilised kaevamised tõid päevavalgele uhked kivikeldrid ja kinnituse selle kohta, kuidas on ajalooliselt muutunud Haapsalu hoonestus. Avastusi on ka 13. sajandist, kui Haapsalu rajati. Siis asus väljakaevamiste lähedal Haapsalu üks tuiksooni, piiskopilinnuse juurest sadamakohani viinud Pime tänav, mida pole seni uuritud.
Nii, teeme nüüd tasa ja üritame meenutada, mida sai veebruaris koolis tehtud. Vast kõige eredamalt on meeles jalutuskäik ümber kooli Marjega, kus korjasime erinevate okaspuude käbisid.
Lisaks sai omapäi ringi käidud, kogutud materjali videotöötluse tunni tarbeks Valaste joal ja käidud pildistamas.
Lisaks sellele toredale ettevõtmisele tegelesime ka Marje näituse ülespanekuga, väike ettevalmistus oma fotonäituseks, mis küll hilisemas plaanis jäi kahjuks veebipõhiseks.
Seekordne sessioon algas Matkakorraldamise loenguga, kus sai põhiliselt kuulatud, kuidas käib asi kajakimatkal, teisel loengul natuke lisaks kelgumatka. No ootame/vaatame kevadet, äkki läheb põnevamaks….
Teisipäevasel ekskursioonil sai avastatud Maardu kaevandusmaastikku, fosforiidikaevandamise teema on väga huvitav, tasub uurida.
Esimene fosforiidikaevandus rajati 1921..1923 Ülgasel. Fosforiidikihind avaneb klindis, mistõttu on mäetoöid sobiv avada stollidega. Tehnokompleks rajati mäe jalamile, mille ülemiselt tasandilt (ca 20m) klinti suunduv kaevandus hakkas toodangut andma 1924. aastal. Rikastusvabrik põles maha 1938. aastal.
Kaevandamise suurimaks probleemiks kujunes katendis lasuva diktüoneemakildi isesüttimine, mis hakkas tekitama reostuskoldeid. Selle tuhast lahustuvad välja raskemetallid uraan, vanaadium ja molübdeen. Fosforiidikaevandamine lõpetati 1993. aastal keskkonnakahjustuse tõttu.
Novembri koolisessil oli nii mõndagi huvitavat, tutvusime täpsemalt Haapsaluga, saime osa väikesest ekskursionist lossihoovis ja mere ääres, külastastasime Loodusmuuseumi ja Tallinna Botaanikaaeda, viimases pidas meile kiire ja põhjaliku loengu Urmas Laansoo. Nii palju infot ei suutnud vastu võtta, seega jäid hetkel seda käiku meenutama põhiliselt pildid.
Samblad pöögil
Viimane vaprake
r
Lisaks koolile sai tehtud ka väike tripp lõuna pool Pärnu kandis, sai vaadtud Tori põrgut, Lindi looduskaitseala ja Riisa raba. Soomaale lähen kindlasti veel, pole ammu käinud ja avastamist on palju.
Esimene päev: tutvume – kooliga, õpilaskoduga, teineteisega… esmamuljed on üsna head, kaaslased toredad, õpetajad asjalikud.
10.09
Teine päev: kuna ilm on ilus, käime jalutame kohalikus pargis, ka esimesed seened on sattunud me teele ..
Sookail
Kirju puravik
Sooriisikas
Sinikas
Valge kärbseseen
Valge kärbseseen
Harik
Haavapuravik
Paakspuu
Puuseen
Puuseen
Punalutikas
Rohetiksik
Albiino tamm
Jahukaste
Maksak
11.09
Sellest päevast jäi kõige rohkem meelde matk Merimetsa rappa. Juhendajaks õppejõud Marje Loide. Selles rabas polnudki käinud enne ja see 9km matk oli täpselt paras olenematta tagasiteel kaela sadanud vihmast.
Kukerpuu ehk barbariss
Verkjas vöödik
Hundipiim
Riisikas
12.09
Viimane koolipäev läks pärandkultuuri ja lindude tähe all. Kõrvataha tuleb panna, et autos olgu kogu aeg olemas vihmavari/keep ja kummikud 😀 olenematta puudulikust infost, tuleb alati olla valmis nö lähetuseks ehk hea matkavarustus on toreda päeva alus.
Nii, kui ilm vähegi kannatab, siis jalad selga ja minekut. Kaua sa siin nelja seina vahel ikka passid. Ühesõnaga päike väljas, kohe õue. Paar korda selle nädala jooksul oleme käinud Eithne maja taga oleva järve ääres linde vaatlemas. Aga ega selle kohta midagi erilist kirjutada polegi, meelde jäi külm ning kõle tuul ja päästev vihmasabin.… Loe edasi
Vahepeal oleme tüüpilist Iirimaa ilma nautinud ehk siis ligi kaks nädalat vihma ja tuult, väikse sorts päikest vahele. Viimasega on olnud nii, et kui jääd vähegi venitama riidesse panekuga, siis oled ilma jäänud. Ühesõnaga olnud sundpuhkus, natuke uurimustööd kahe sabina vahel ja arvutis kõige tehtu sorteerimine, määramine jne. Juba väike poeskäik linna oli elevust tekitav,… Loe edasi
Nädalavahetus õnnistas meid taas erakordse ilmaga, erakordne just Iirimaa lääneserva kohta st vihma ei sadanudki! Nad räägivad siin, et on Iirimaa ilm ja on lääneranniku ilm. Kui muidu on ilm hetlik, iga päev võib taevast alla tulla põhimõtteliselt kõike, vahele sorts päikesepaistet, siis läänes on asi veel hullem. Aga meil oli jälle ilus ilm. Kuna… Loe edasi
Olgu kohalikud jumalad tänatud meie teele sätitud Inglase eest, kes on võtnud südameasjaks meile näidata oma lemmikumaid kohti siinkandis. Reede hommikul võtsime ca 10 miilise tee kohvikusse, mis seekord oli lahti. Teeäärses hõbedases putkas keset mägesid ja järvi asub Delphi Silver Food Track, mis pakub lähedal olevas “posh” hotellis valmistatud kooke ja head kanget kohvi.… Loe edasi
Ma ei saa üle saareta. Mis sest, et Iirimaa on ka saar, ikka kisub saarele. Eriti, kui neid siin aknast kätte paistab. Aga no kui vaja, siis vaja. Haarame härjal sarvist ehk räägime ära Inglase. No ega väga ära ei peagi rääkima, ta tahab ka ise minna, iga aasta vähemalt korra käib. Rannas raamatut lugemas.… Loe edasi
Töö on tõeline puhkus. Vähemalt esialgu. Isegi natuke igav võiks öelda. Ülesandeks on oma kodukohas vaadelda linde hommikul, lõunal, õhtul. Et mis linnud on, ehk saada pilti/videosse ja ära määrata. Tuul teeb selle muidugi natuke keeruliseks ja mina ei saa aru, üks kajakas kõik. No välja arvatud lõokesed, neid on palju, kogu aeg lõokese laul… Loe edasi
Alustan sellest, et transpordiga on meil siin kehvasti. Oleme kolkas nimega Killadoon, kus peale samas majas asuva kõrtsu pole miskit. Ei poodi, ei ühistransporti…. ainult linnulaul, lamba määgimine ja lainemüha. Selles on omamoodi võlu. Õnneks on meid õnnistatud siinpoolse vastuvõtjaga nimega Eithne, kes on üks tore naisterahvas ja igat pidi abivalmis. Ühesõnaga oli tal vaja… Loe edasi
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et kui olid õpingud, siis karova rikkus ära meie õigel ajal toimuva välispraktika. Aga parem late kui never ja siin we are! Aga ristikulehe maal võtab meid vastu Mayo College of Further Education and Training Centre. Mis põhimõtteliselt on kutsekas. Kutseharidus paistab olevat ka siin sama hinnas… Loe edasi
Seekordne Läänemaa loodusfestival on meie kanda. Tunnuslauseks on Loodus Laeb! Ja laeb, täiega. Minu osa oli teha video loodusfotograaf Karl Adamiga ja korralda enda loodusfotodest näitus nii veebid kui kohapeal – Haapsalu Kutsehariduskeskuses. https://www.laanemaaloodusfestival.ee/ Sessi esimesel päeval panime üles minu näitust. Pean tunnistama, on ikka uhke tunne küll näha oma pilte seinal rippumas. Teine päev… Loe edasi
Praktika alla läheb meie festivali korraldamine ja ettevalmistus. Uskumatu, kui palju läheb aega, võhma, verd ja pisaraid, kui vaja korraldada midagi suuremat. Palju unetuid öid, et mõelda välja teemad, kava, saada kokkuleppele, et kõigile sobiks, jagada ülesanded jne….maadlused kehva riistvaraga ja kuhjaga meeleheidet ja kirumist, miks küll selle enda peale võtsin.. 😀 Et ausalt ära… Loe edasi
Sel ajal, kui riiki oli tabanud üleüldine halvatus, käisin mina ikka looduses edasi. Panen väikse valiku käidud kohtadest siia üles. Jäine päev Aegnal: vahepeal võtsime väikse päevase tripi ette, läksime Aegnale. Sai küll kutsutud kaasa meie nii esimest kui teist kursust, et tutvuda talvise saarega, kuid kahjuks ei olnud rohket osavõttu ja kohale tuli ainult… Loe edasi
See tüütu distantsõpe, aga millest ei saa üle ega ümber. Jälle meil ei vea ja peame nii märtsi kui aprilli sessi kodus veetma. Tuleb tunnistada, et see mõjub õpimotivatsioonile väga halvasti, kodutööd kuhjuvad, võlad, võlad võlad…. Õnneks on väikseks päiksekiireks käiguke Preeriakotta, kus korraks näha näost näkku oma kalleid kursusekaaslasi ja arutada Loodusfestivaliga seonduvat. See… Loe edasi
Jaanuar on meid õnnistanud kahe sessiga ja seekord veab ja saab isegi osa võtta auditoorsetest loengutest. Esmaspäeval oli meil natuke Leelo tunde, kus sai räägitud veestikest. Lisaks natuke ettevõtllust. Teispäev – matkapäev. Veetsime mõnusalt aega Õmma rabas, millest ma enne üldse kuulnudki polnud. Oli päris huvitav, uusi teadmisi, natuke jälgi ja rohkem lumes müttamist, täpsemalt… Loe edasi
Taaskord on vallutanud maa katk nimega Covid-19 ja meie sess käib kaudselt, millest on väga kahju, sest distantsilt side kooli ja õppimisega kuidagi kaob, on mul tunne… Kuid õnneks oli väikeses päiksekiireks meie matk Valgejärve loodusrajal, mis kujunes väga mõnusaks ja informatiivseks. Tuleb tunnistada, et õuesõppe tunnid mõjuvad palju inspireerivamalt kui auditoorsed. Kõik tundub huvitavam… Loe edasi
November õnnistab meid lausa kahe sessiga..ok, selle võrra on muidugi detsembri skoor null, järgmine alles jaanuaris (kui on, arvestades praegust koroonakriisi riigis). Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada… Seekordne sessioon on pisut teistmoodi kui tavaliselt, käib üks suur maskeraad, kus maskikandmine on kohustuslik, süüa ei saa ka normaalselt 2 päeva, kuna toimuvad koolikoka meistrivõistlused.… Loe edasi
Novembri sess on üsna tehniline, tavapärasest rohkem Airi ja Aili tunde. Teemadeks oma portfoolio/blogi täiendamine, dokumentide lisamine – Padlet ja palju muud toredat. Sain lõpuks ka oma Actionbundi mängu. Aili tundides meisterdasime logosid, aga no ei ole rahul, Canva on ikka liigapiiratud võimalustega mu meelest 😀 Lisaks omajagu Leelot, kus olid ettekanded ajaloo erietappidest, kahjuks… Loe edasi
Kuna see päev oli väga oluline meie õpingutes, arvan, et väärib kohe eraldi postitust. Astusime hommikul 8:30 koos esmakursuslastega bussi ja võtsime kohe ette tee Kasarile. Esimese kursuse tööks oli meie ettekandeid kuulata, õppida sellest, teha tähelepanekuid ja anda hinnanguid…ma üldse ei oota nende kommentaare, endal läks ikka kehvalt, kõik läks meelest ja mitmed asjad… Loe edasi
Seekordsele sessile ma jõudsin isegi kohale. Alustasime Leelo turisimigeograafiaga, kus kodutööks on meil naabriga teha esitlus Eesti taasiseseisvumisest…. Lisaks natuke inglise keelt ja oh üllatust, soome keel. Soome keel on mulle küll väga vajalik, kuigi natuke räägin/saan aru, siis juba igapäeva töös kulub hädasti ära ja no mis seal salata, cv`l reake juures jälle. Teisipäev… Loe edasi
Seekordne loodusgiidide laager toimus minu kodusaarel: Aegnal. Kolm päeva taimede õppimist, mis päädis testiga, kus ühtekokku tuli ära arvata ligi sada taime. Kõik, kes osalesid, said läbi.
Vahepeal oli paus, kahjuks oli kaks sessiooni veebipõhised ja olles aus, õppimine jäi tahaplaanile. Sai kevadel külastatud Eestimaa erinevaid paiku, matkaradu. Kuid nüüd on eriolukord läbi ja saab mingil määral jätkata pooleli jäänud kohast. Juuni sessil käisime Silmal loodust ja linde vaatlemas, lisaks külastasime Haapsalus väljakaevamisi Anton Pärna juhendamisel. Haapsalu vanalinnas Rüütli ja Linda tänava… Loe edasi
Nii, teeme nüüd tasa ja üritame meenutada, mida sai veebruaris koolis tehtud. Vast kõige eredamalt on meeles jalutuskäik ümber kooli Marjega, kus korjasime erinevate okaspuude käbisid. Lisaks sai omapäi ringi käidud, kogutud materjali videotöötluse tunni tarbeks Valaste joal ja käidud pildistamas. Lisaks sellele toredale ettevõtmisele tegelesime ka Marje näituse ülespanekuga, väike ettevalmistus oma fotonäituseks, mis… Loe edasi
Seekordne sessioon algas Matkakorraldamise loenguga, kus sai põhiliselt kuulatud, kuidas käib asi kajakimatkal, teisel loengul natuke lisaks kelgumatka. No ootame/vaatame kevadet, äkki läheb põnevamaks…. Teisipäevasel ekskursioonil sai avastatud Maardu kaevandusmaastikku, fosforiidikaevandamise teema on väga huvitav, tasub uurida. Esimene fosforiidikaevandus rajati 1921..1923 Ülgasel. Fosforiidikihind avaneb klindis, mistõttu on mäetoöid sobiv avada stollidega. Tehnokompleks rajati mäe jalamile,… Loe edasi
Novembri koolisessil oli nii mõndagi huvitavat, tutvusime täpsemalt Haapsaluga, saime osa väikesest ekskursionist lossihoovis ja mere ääres, külastastasime Loodusmuuseumi ja Tallinna Botaanikaaeda, viimases pidas meile kiire ja põhjaliku loengu Urmas Laansoo. Nii palju infot ei suutnud vastu võtta, seega jäid hetkel seda käiku meenutama põhiliselt pildid. Lisaks koolile sai tehtud ka väike tripp lõuna pool… Loe edasi
9.09 Esimene päev: tutvume – kooliga, õpilaskoduga, teineteisega… esmamuljed on üsna head, kaaslased toredad, õpetajad asjalikud. 10.09 Teine päev: kuna ilm on ilus, käime jalutame kohalikus pargis, ka esimesed seened on sattunud me teele .. 11.09 Sellest päevast jäi kõige rohkem meelde matk Merimetsa rappa. Juhendajaks õppejõud Marje Loide. Selles rabas polnudki käinud enne ja… Loe edasi
Saarenaise loodusblogi 